6 restorani ja 15 toitu, lisaks maasikad ja Põhjaka

Lõuna paiku suundusime külastama Eesti parimaid restorane. 

Minu jaoks täiesti tundmatus kohas asuvas vanas räämas tootmishoones asuv toitlustuskoht osutus väga populaarseks kohaks. Peakokk Maia Smõslova  tutvustas maja ja rääkis ettevõttest täpsemalt. Interjööris oli leidlikult kasutatud erinevaid mööbliesemeid ja igal sammul võis näha taaskasutust. Koha kujundus tundus seda kihvtim ja uskumatu, sest asutus on püsti pandud pea olematu eelarvega.

Seejärel pakuti karastavat ja imeiluse välimusega maitsevett.

Seejärel toodi lauda läätsesalsat grillitud lõhega. Läätsed krõmpsusid hamba all ja grillitud lõhe oli väga hõrk.

Hea mulje jäi ja kindlasti läheks tagasi.

Edasi suundusime Sfääri, kus juba uksel tervitas meid isiklikult peakokk Toomas Lääts. 

Pärast väga meeldivat ja kodust vastuvõttu serveeriti meile küpsetatud siiafileed värskete keedukartulite, basiiliku emulsiooni ja suveporgandite kimbuga. Lihtne ja väga maistev!

Magusroana hapukoore panna cotta rabarberi-maasika kompotiga, mis viis lausa keele alla. Panna cotta oli tõeliselt siidine ja rabarberi-maasikakompot imemaitsev!

 Restorani õhustik oli hele ja skandinaavialik, teenindajad väga meeldivad ja tundus nagu olime väga –väga oodatud külalised. Väga meeldis!

Seal tutvustas peakokk meile lühidalt asutust ja pakutavat antipasto mistot. Suupiste taldrikul olid tomati bruschettad ja baklažaani bruschettad, erinevad itaalia vorstid ja singilõigud, lisaks melonit ja artišoki. Joogiks serveeriti San Pellegrino vett ja Asqua Panna lauavett ning veini, millest mina maitsesin valget 2009. a Tai veini Italo Cescona.

Lauale kanti DimSumi´i valik kreveti-bambuse- ja kreveti-kammkarbitäidisega ja krõbe pardilihasalat pomeli, seedermänniseemnete ja šalottsibulaga. DimSumi´id olid minu jaoks uus, aga meeldiv maitse, kuid krõbe pardiliha salat oli lausa võrratu. Sama vaimustust jagasid ka minu lauakaaslased. Toidu kõrvale pakuti Uus-Meremaa Sauvignon Blanc´i Silver Lake, jäävett sidruniga ja rohelist teed.

Ruumidesse sisenedes olime lausa lummatud. Kui eelmine koht oli pigem hämaravõitu, siis Tchaikovsky ruumid oli valged ja avarad, suveterass oli võrratult kaunis.

Vastuvõtt oli peen, kuid väga sõbralik. Tervituseks serveeriti Prantsusmaa vahuveini Cremant de Bourgogne.

Vahuveini taustal toodi lauda kergelt suitsutatud lõhe, lõhemarja, õunasiidritarretise ja ürtidega. See oli vapustav esitlus, kuidas lõhe klaaskupli alt suitsu seest paljastati.

Järgmisena serveeriti metsaseenepelmeene suitsujuustukastmega, mis olid samuti väga maistvad.

Kuni saabus kauaoodatud magustoit – Pavlova a la Tchaikovsky. Beseekoogikese peal värsked marjad ja ilmselt vaarikasorbee, mille peale asetas kelner jääkülma beseepuru (vähemalt see tundus beseepuru moodi). Ohhetasime ja ahhetasime, see oli tõeline elamus!

Kahjuks pidime siiski edasi suunduma, sest külastada jäi veel üks restoran.

Sellega oligi päev õhtusse jõudnud ja vaja tagasiteele asuda. Kuna aga meie tee peale jäi paljukiidetud Põhjaka mõis, siis ei pidanud me paljuks sealtki läbi hüpata ja kiire kohvipaus teha.

Tellisin paljukiidetud Napoleoni koogi ja latte kohvi. Kook oli hästi krõbe ja keedukreemiga ei oldud koonerdatud. Siis aga tabas see hetk, kus lihtsalt enam jõua süüa, sest koogitükk oli ikka päris suur. Sisse sai see aga punnitud ja nii me sealt kodupoole veeresimegi.

Kelner oli nii lahke, et tõi meile maitsmiseks Põhjakas valmistatud leiba.

Tänutäheks jätsime oma tänusoovid ka külalisteraamatusse.

Tartusse jõudes  võttis meid vastu värske vihmasabin ja mõnus suvine õhk. Koju jõudes olin küll väsinud, kuid tulvil emotsioone, sest see oli kindlasti üks paremaid nädalavahetusi.